aknad kinni!

Appi, mida ma eile kokku kirjutasin... See on ilmselgelt liiga töömahukas ettevõtmine. Üks maailm, mis iganes. Las olla kõik nii nagu on, ma ei viitsiks elu sees midagi muutma hakata.
Ma ei tea, mis mulle eile pähe läks. Aken oli lahti, liiga palju värsket õhku vist. Nüüdseks on kõik jälle õnneks mõnus ja umbne.

üks unistus, üks maailm

Mind sõimatakse laisaks. Ma ei mõista miks. Tundub, et ma saan laiskuse mõistest kuidagi teistmoodi aru. Kui sa ei tee asju, mida sa ei taha teha, selliseid asju, mis on rasked või väsitavad, siis oled sa ju sedavõrd õnnelikum!

Ma ei ole laisk, ma olen unistaja. Visionäär.

Ma unistan maailmast, kus lapsi ei sunnita lõuga tõmbama või ümber koolimaja jooksma.
Ma unistan maailmast, kus lapsed võivad süüa mida tahavad - burgereid, friikaid ja pizzat. Ilma, et neid hirmutataks porganditega või ähvardataks lillkapsaga. Ja sama käib ka täiskasvanute kohta.
Ma unistan maailmast, kus tänavate asemel on liikuvad kõnniteed. Tugitoolidega.
Ma unistan maailmast, kus kõik treenerid on seal, kuhu nad kuuluvad - trellide taga.
Ma unistan lõunasöögist.

Kindlasti ei ole ma ainus. Kindlasti on minusuguseid palju. Teeme unistused reaalsuseks! Tulevik kuulub topistele!

maailma topised ühinege!

ma alles nüüd sain aru! selles kuradi reklaamis öeldakse "ära ole topis"! ausõna, mulle ei räägitud sellest enne midagi. ma võtan seda isikliku solvanguna täitsa.
minu meelest on minult nii palju õppida... muudkui jahutakse sellest, et energiat tuleb säästa jne. kus see energiasäästlikus siis on kui muudkui joostakse ringi, higipull otsa ees ja vändatakse rattaga nagu ratta peal ja ronitakse puu otsa.

ahjaa, eile oli jälle vilets päev. ma tahtsin ühte õlut, aga ei viitsinud kööki minna. siis mul tuli meelde, et diivani all peaks üks purk olema, mis sinna ükskord veeres. aga seal all oli pime ja ma jäin kogemata magama. ja kui ma üles ärkasin, siis lõin pea vastu diivani põhja ära.

selline päev põhimõtteliselt.

oi ei, uinusin!

ma jäin eile magama... ei jõudnudki lõpuni kirjutada, selline uni tuli peale. niimoodi kirjutamine võtab võhmale ju. sõrmed väsivad ära ja selg hakkab valutama. lõpuks olin üleni higine.
ja hommikul märkasin, et olin tooli pealt maha kukkunud.

aga siin on minu vidjo!

Ma olen kuulus!

minust on järsku saanud meedia kangelane. ma võin öelda, mis ma ise selle heaks tegin - mitte midagi! vist olin lihtsalt kellelegi silma jäänud. ma ei imesta, ma olen ju selline karismaatiline tegelane... mingid tüübid lihtsalt tulid ja sõna otses mõttes tassisid mu võtetele.

pidevalt muudkui jahutakse sellest, et küll kuulsustel on raske. jama jutt! nüüd, kus ma ise olen staar, võin öelda - see on kõige lihtsam asi maailmas. põmõtteliselt ma lihtsalt vedelesin diivani peal... noh tegin seda mida ma ikka tavaliselt teen. ja minuga oldi väga rahul! inimesed kogu aeg näitasid näpuga ja sosistasid midagi, täitsa ilmselgelt rääkisid nad sellest kui äge ma olen ja kui head tööd ma teen.

režissöör ütles mulle et "Lenna tuleb ja kutsub sind õue rullluisutama. Aga sina ära tee midagi. Jää lihtsalt istuma!" ...et mis ma arvan, kas ma saan sellega hakkama...

kas ma saan hakkama? no palun! istuma jäämises olen ma täielik ässs, seda öeldi mulle juba koolis. nii ma siis istusingi seal päev otsa ja nüüd olengi täht valmis! mu pilte on terve eesti täis, mind näidatakse telekkas!

tegelikult tuleb tunnistada, et päris meelakkkumine see staari elu ka ei ole. päeva lõpuks olin ma ikka ilgelt väsind. proovige ise tundide viisi lihtsalt lösutada ja mitte midagi teha... see võtab ikka läbi küll. imelik oli see, et Anna, Lenna ja Priit tundusid ikka sama värsked kui hommikul, kuigi nad seal muudkui jookkksid ja sõitsid rattttaga ja rullllluiskkkudega. kkkummaline... aga noh... ma mõtlen, et...