Mind sõimatakse laisaks. Ma ei mõista miks. Tundub, et ma saan laiskuse mõistest kuidagi teistmoodi aru. Kui sa ei tee asju, mida sa ei taha teha, selliseid asju, mis on rasked või väsitavad, siis oled sa ju sedavõrd õnnelikum!
Ma ei ole laisk, ma olen unistaja. Visionäär.
Ma unistan maailmast, kus lapsi ei sunnita lõuga tõmbama või ümber koolimaja jooksma.
Ma unistan maailmast, kus lapsed võivad süüa mida tahavad - burgereid, friikaid ja pizzat. Ilma, et neid hirmutataks porganditega või ähvardataks lillkapsaga. Ja sama käib ka täiskasvanute kohta.
Ma unistan maailmast, kus tänavate asemel on liikuvad kõnniteed. Tugitoolidega.
Ma unistan maailmast, kus kõik treenerid on seal, kuhu nad kuuluvad - trellide taga.
Ma unistan lõunasöögist.
Kindlasti ei ole ma ainus. Kindlasti on minusuguseid palju. Teeme unistused reaalsuseks! Tulevik kuulub topistele!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar